Isiksushäired

Isiksushäired on psüühikahäirete rühm, mille korral inimese pikaajalised mõtte- ja käitumismustrid erinevad tema kultuuris tavapärasest, on ebatervelt jäigad ning põhjustavad tõsiseid probleeme suhetes, tööl ja ühiskondlikus elus. Häired jagatakse kolme rühma, mille tüüpidel on sarnased sümptomid ja jooned. A-rühma, kuhu kuuluvad näiteks paranoiline ja skisoidne isiksushäire, iseloomustavad ebatavalised ja veidrad mõtted ning käitumine. B-rühmas, näiteks antisotsiaalse, piirialase ja histrioonilise isiksushäire korral, on mõtted ja käitumine dramaatilised, emotsionaalsed ning võivad pidevalt muutuda. C-rühma häirete, näiteks vältiva ja sõltuva isiksushäire puhul on mõtted ja käitumine ärevad ning hirmunud.

Tavaliselt algavad isiksushäired teismeeas või varases täiskasvanueas. Täpne põhjus ei ole selge; arvatakse, et tekkimist mõjutavad päritud geenid koos varase keskkonnaga, näiteks lapsepõlves kogetud väärkohtlemise või hooletusse jätmisega. Inimesel võib olla raske märgata, et tal on probleem, sest tema mõtted tunduvad talle tavalised. Kaasneda võivad ka muud vaimse tervise probleemid, näiteks depressioon ja narkosõltuvus.

Peamine ravi on psühhoteraapia ehk vestlusteraapia. See võib kesta mitu kuud või aastat, olenevalt häire raskusest ja inimese muudest probleemidest. Ravimeid võidakse määrata kaasnevate probleemide, näiteks depressiooni, ärevuse või psühhootiliste sümptomite raviks. Paljud isiksushäirega inimesed paranevad aja jooksul.