Keratokoonus

Keratokoonuse korral sarvkest, silma läbipaistev väliskiht, õheneb ja kumerdub väljapoole, kuni võtab koonuse kuju. Muutused süvenevad aja jooksul ning võivad põhjustada lühinägevust, prillide või läätsedega parandamatut hägusat nägemist ja nägemise kadu. Alguses võib haigestuda üks silm. Lõpuks muutub mõlema silma sarvkest, kuigi mitte tingimata ühe raskusega. Tavaliselt algab haigus noorukieas ja süveneb aeglaselt keskeani, mil sarvkesta kuju stabiliseerub.

Maailmas on keratokoonus hinnanguliselt ühel inimesel 500–2000-st. Täpne põhjus pole teada. Enamasti on vaja geneetiliste ja keskkonnategurite koosmõju. Sugulase haigus suurendab riski. Keskkonnateguritest võivad osaleda liigne silmade hõõrumine ja kalduvus allergiatele; umbes kolmandikul haigetest on allergiline haigus. Haiguse süvenedes võib sarvkesta tekkida arm, sageli pikaajalise kontaktläätsede kandmise või liigse hõõrumise tõttu. Silmauuringul võib näha ka raua ladestustest tekkinud kollakaspruuni Fleischeri rõngast vikerkesta ümber ning sarvkesta tagaosas õhukesi püstiseid valgeid jooni, mida nimetatakse Vogti triipudeks.