Leptospiroos

Leptospiroos ehk Weili tõbi on nakkus, mille võib saada loomadelt, mullast või veest. Haigustekitaja on bakter Leptospira, mis eritub nakatunud loomade uriiniga ja püsib saastunud vees või mullas nädalaid kuni kuid. Kõige sagedamini kannavad nakkust rotid, hiired, lehmad, sead ja koerad. Inimene nakatub, kui uriiniga saastunud muld või jõe-, kanali- või järvevesi satub suhu, silma või haava, tavaliselt süstaga sõites, looduslikus vees ujudes või kalastades. Inimeselt inimesele levib haigus harva. Eestis registreeriti 2025. aastal 15 juhtu (TAI tabel NH01, rida „Leptospiroos (A27)“).

Haigestutakse tavaliselt 2–30 päeva pärast kokkupuudet bakteriga. Enamikul nakatunutest sümptomeid ei teki või on need kerged ja gripilaadsed, kuid osa haigestub raskelt. Võivad esineda palavik, külmavärinad, peavalu, lihasvalu, iiveldus või oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, punased silmad, lööve ning naha ja silmavalgete kollasus. Ravita võib leptospiroos põhjustada neerukahjustust, maksapuudulikkust, aju- ja seljaajukelmete põletikku ning hingamisraskusi ja lõppeda isegi surmaga. Ravis kasutatakse antibiootikume, mida tuleks alustada võimalikult vara. Enamik paraneb mõne päeva või nädalaga.

Inimestele vaktsiini ei ole, koera saab leptospiroosi vastu vaktsineerida. Pese pärast loomade käsitsemist käed, kata haavad veekindla plaastriga ja ära joo jõe- ega järvevett keetmata.