Lühinägevus

Lühinägevus ehk müoopia on murdumisviga, mille korral kauged esemed paistavad udused, sest valgus koondub võrkkesta ette, mitte selle peale. Enamasti on silmamuna liiga pikk. Mida pikem silmamuna, seda tugevam lühinägevus. Tavalised tunnused on kaugele halvasti nägemine, kissitamine selgema pildi saamiseks ja väsinud või valutavad silmad. Lapse puhul võib märgiks olla see, et ta istub teleri lähedal, hoiab telefoni näo lähedal või hõõrub tihti silmi.

Tavaliselt algab lühinägevus 6–14-aastaselt ja süveneb kuni varaste kahekümnendateni. Pereliikmete lühinägevus suurendab riski. Rohkem õues viibivad lapsed on harvem lühinägelikud. Teadlaste prognoosi järgi pidi 2020. aastaks olema lühinägelik üle kolmandiku maailma elanikest, umbes 2,6 miljardit inimest.

Lühinägevuse kontrollimiseks teeb optometrist tavaliselt nägemisuuringu, kus loed tabelilt tähti, samal ajal kui silmade ette vahetatakse eri läätsi. Uuring on lihtne ja valutu. Kõige sagedamini korrigeeritakse seda prillide või kontaktläätsedega; täiskasvanutel saab teha ka operatsiooni, mis muudab sarvkesta kuju. Kõrge müoopia ehk vähemalt −6-dioptriline lühinägevus suurendab võrkkesta rebendi ja irdumise, läätse hägustumise ehk katarakti ning tavaliselt silma rõhutõusuga seotud glaukoomi riski.