Suukuivus

Suukuivus ehk kserostoomia tähendab, et suu niisutamiseks ei ole piisavalt sülge. Aeg-ajalt, näiteks närvipinge korral, on suu kuiv kõigil. Pidev suukuivus võib muuta närimise, neelamise ja rääkimise raskeks ning suurendab hambakaariese ja suuõõne nakkuste riski. Põhjused võivad olla osa vererõhu-, depressiooni- ja põieravimite kõrvaltoimed, haigused nagu Sjögreni sündroom, HIV, süljenäärmete haigused ja diabeet, kiiritus- ja keemiaravi, närvikahjustus, suu kaudu hingamine ning alkohol, tubakas või muud ained.

Tunnusteks võivad olla kleepuv ja kuiv tunne suus, maitsmis- ja kõneraskused, põletustunne, lõhenenud huuled, kuiv kare keel, suuhaavandid ja halb hingeõhk. Põhjuse selgitamiseks vaatab arst või hambaarst suu üle, küsib ravimite kohta ja võib teha vereanalüüse või mõõta süljeeritust. Ravi sõltub põhjusest: kui süüdi on ravim, võib arst muuta annust või ravimit vahetada, mõnikord antakse kunstsülge või süljenäärmeid ergutavat ravimit.